Paasma sõnade kohaselt jõudsid nad Liibüa pealinna, kui metanoolitragöödia hakkas juba vaibuma.

“Meie jõudsime Tripolisse 17. märtsil, kui enamik kannatanuid oli juba haiglasse toodud, kohapeal olime viis päeva,” sõnas Paasma. “Esimene metanooli joonud kannatanu toodi seal haiglasse 8. märtsil, järgmise kahe päeva jooksul toodi veel juurde enam kui pool tuhat mürgistusnähtudega patsienti, kokku üle tuhande.”

Euroopa arstid sõitsid Liibüasse toksikoloogiaekspertidena.

“Meie roll oli seal õpetada kohalikke arste ravima metanoolimürgistusega patsiente ja kasutama ravimeid, mis kohalikes haiglates selleks puudusid,” rääkis Paasma ja lisas:

“Peale ravimite ei olnud Tripoli haiglates metanoolimürgistuse diagnoosimiseks vajalikke vahendeid, nii sai meie rolliks aidata laboratoorselt kindlaks teha, et tegu ikka on metanoolimürgistustega. Õnneks olid Norra kolleegidel kaasas vereplasmas sipelghappe määramise vahendid, millega saime laboratoorset kinnitust, et tegu on metanoolimürgistusega, mitte mõne muu massimürgistuse või -haigestumisega.”

Muude tänapäeval võimalike massimürgistusjuhtumite all tõi Paasma näitena narkootikumidest tingitud mürgistused, paljudes maades saadaval olevate organofosfaatide käitlemisel ette tulevad mürgistused jt.

Toksikoloogide reageerimisrühm

Õpetuse kõrval oli arstidel Liibüasse kaasa võtta hulk ravimeid, millest seal puudust tunti. Eesti toetas Liibüat 7000 euroga, mis reaalselt kujutas endast 60kilogrammist raskust Pärnust sinna lennanud arsti käe otsas. Rikka Norra panus oli Eesti omast Paasma ütlust mööda kümnetes kordades suurem.

“Norra kolleegide eestvedamisel on organisatsioonil Arstid Ilma Piirideta loomisel rahvusvaheline toksikoloogilise kiirreageerimise rühm, mis oli võib olla põhjus, miks meid Liibüasse kutsuti,” arvas Paasma. “Selle rühma tegevuseks kujunebki tsiviilisikuid tabanud massiliste mürgistuste tagajärgedega võitlemine.”

Paasma tõi näite, kus nelja tunniga õpetati Tripoli haiglas rühm meedikuid määrama metanoolimürgistust laboratoorselt. Samal ajal oli imelik, et Liibüa arstid seda ei osanud, sest massilised mürgistused pole selles riigis mingi imeasi.

“Meile räägiti, et viimase poole aasta jooksul on Liibüat tabanud vähemalt kaks metanoolimürgistuste lainet,” tähendas Paasma. “Kusjuures metanooli olid seal meeste kõrval tarbinud naisedki, neid oli nii noori kui vanu inimesi.”

Seekordne metanoolimürgistuste hüppeline kasv tabas ainult Tripolit, riigi pealinna.

Puhas viin ei avita

Paasma jutu järgi piisab keskmist kasvu keskealise mehe tapmiseks 20 milligrammist metanoolist.

“Metanooli ei müüdud Tripoli mustal turul mõistagi puhtal kujul,” sõnas Paasma. “Kuid mürgitatute vereanalüüs näitas, et sipelghappe sisaldus oli haigestunutel väga kõrge ja paljud mürgistusjuhtumid seega surmavad.”

Paasma välistas, et metanooli võidakse toota kodust puskarit ajades kogemata. “Raha on mängus, metanooli toodetakse sihilikult, sest selle omahind tuleb madalam,” sõnas ta.

Paasma lükkas ümber väite, et etanooli joomine kaitseb metanoolimürgistuse eest.

Paasma selgitas, et inimese organismis lahustavad etanooli ja metanooli samad ensüümid. Kui neid juua kokku segatult või koos, eelistavad need ensüümid etanooli metanoolile, mistõttu võib juhtuda, et metanooli mõju ei tule kohe esile, sest metanooli lahustatakse organismis alles pärast etanooli.

“Kuid kui organism on etanooli omastanud, jõuab ikkagi järg ükskord organismis metanoolini ja mürgistusnähud ilmnevad lihtsalt hiljem, mõnel juhul näiteks tunde pärast joomise lõpetamist,” selgitas Paasma.

Paasma õppis toksikoloogia eriala arstikutse juurde pärast Pärnumaal 2001. aastal vallandunud metanoolitragöödiat, mis röövis 68 inimese elu ja invaliidistas 20 mürgitatut.

Kui tekib kahtlus, et olete joonud kogemata metanooli, pöörduge viivitamatult arstide poole, ärge proovige ennast ise ravida,” soovitas Paasma.