Navigate to content
Teksti suurus
Reakõrgus
Kontrast
Vaegnägijale

Infotelefon 447 3301

Parkinsoni tõbi

Parkinsoni tõbi on levinud neuroloogiline haigus, teda esineb kogu maailmas. Parkinsoni tõbi on vanemate inimeste haigus, 90% haigeid on vanemad kui 60 aastat. Osadel juhtudel võivad esmasümptomid ilmneda ka enne 50. eluaastat. Meeste ja naiste risk haigestuda on võrdne. Haiguse kulg on aeglane ja hiiliv.

Sümptomid

Parkinsoni tõve nähud kujunevad välja ja süvenevad järk-järgult aastate jooksul. Sümptomid võivad varieeruda ja seega ei ole haiguspilt erinevatel haigetel ühesugune; ka haiguse progresseerumise kiirus erineb haigete vahel.

Parkinsoni tõve iseloomulikeks nähtudeks on käte ja jalgade värin ning liigutuste muutumine aeglaseks, kohmakaks ja kangeks. Seetõttu muutub kogu igapäevane elu „aeglasemaks“: sammud lühemaks, kõne tuhmimaks, riietumine, söömine ja kirjutamine kohmakamaks.

Värin e. treemor väljendub enam rahuolekus, aga ka stressiolukorras või väsinuna ja väheneb tegevusel ja magades. Tavaliselt tekib värin ühes käes ja seejärel jalas ning edaspidi kandub ka teise kehapoolde.

Lihasjäikus e. rigiidsus on väliselt vähem märgatav sümptom. Kaasneb ka miimikavaegus. Ilmneb stardiraskus liigutuste alustamisel, kõnnak muutub tippivaks ja kaasliigutused vähenevad. Käekiri muutub väikseks ja raskesti loetavaks.

Mõnedel patsientidel on probleemiks tasakaaluhäire, mis annab enam tunda asendi muutmisel ja pööramisel ning võib põhjustada kukkumist.

Kõne- ja neelamisprobleemid võivad esineda haiguse hilisemas faasis: kõne muutub monotoonseks, hääl vaikseks ja kähedaks, kõnekiirus aeglasemaks. Kõnehäire võib omakorda põhjustada suhtlemisraskusi.

Iseloomulik on mõtlemisaeglus – bradüfreenia. Haiguse kulu jooksul võivad tekkida mälu-probleemid ja välja kujuneda dementsus.

Umbes pooltel Parkinsoni tõve põdevatel haigetel esineb psüühilisi probleeme, sealhulgas depressiooni, ärevust ja paanikahäiret, vahel ka apaatsust.

Parkinsoni tõve korral võivad esineda veel erinevad unehäired, põiehäired, kõhukinnisus, kaalulangus, suukuivus, liigne süljeeritus, väsimus, ortostaatiline hüpotensioon – vererõhu langus – ja seksuaalhäired.

Tekkemehhanismid

Parkinsoni tõve korral on kahjustunud ajus asuv musttuum e. substantia nigra. Pigmenteerunud rakud toodavad musttuumas dopamiini, mis toimib keemilise ülekandeainena: dopamiini abil kantakse närvirakkude vahel edasi impulsse, mis tagavad sujuvad ja kontrollitud liigutused. Dopamiini vähenemine põhjustabki Parkinsoni tõve sümptomeid: liigutuste aeglust, lihasjäikust, värisemist ja tasakaalu halvenemist.

Diagnoosimine

Parkinsoni tõbe diagnoositakse kliiniliselt, s.t. haiguse sümptomite alusel, kuna pole olemas ühtegi Parkinsoni haigusele spetsiifilist uuringumeetodit. Diagnoosiumikriteeriumiks on vähemalt kahe peamise motoores sümptomi olemasolu. Parkinsoni tõve raskusastme hindamiseks on välja töötatud objektiivse hindamise testid ning elukvaliteedi hindamiseks kasutatakse üldisi elu-kvaliteedi hindamise teste.

Parkinsoni tõbe diagnoosivad ja ravivad kõik neuroloogid. Haigus on ambulatoorselt ravitav, vaid mõnedel problemaatilistel juhtudel on vajalik haiglaravi.

Ravi

Parkinsoni tõve sümptomeid saab raviga oluliselt leevendada, kuid mitte välja ravida. Tegemist on kroonilise progresseeruva haigusega, mille ravi kestab aastaid. Periooditi on vajalik raviskeemi korrigeerida, selleks on soovitav käia neuroloogi visiidil vähemalt korra aastas.

Ravi põhineb dopamiini asendamisel ja stimuleerimisel, ravimeid tuleb võtta pidevalt. Eestis on kasutusel kõik ravimgrupid, mis mujal maailmas: levodopa (Madopar, Sinemet, Nakom), antikolinergilised preparaadid (Cyclodol, Akineton), NMDA antagonistid (Amantadin, PK-Merz), dopamiini agonistid (ropinirool, mirapeksiin, pergoliid, promokriptiin), MAO-B inhibiitorid (Azilect) ja COMT-inhibiitorid (entakapoon, tolkapoon).

Ravimite valikul on olulised paljud tegurid: haiguse vorm ja raskusaste, patsiendi vanus ja ravimite võimalikud kõrvaltoimed, mille hulka kuuluvad: iiveldus, oksendamine, halb enesetunne, unehäired, hallutsinatsioonid või segasusseisundid. Nende probleemide korral pöörduda arsti poole, et ravimiskeemi muuta. Mittemotoorsete  häiretega seotud probleemid on haigele sama olulised ja vajavad suurt  tähelepanu.

Kõhukinnisus

Kõhukinnisus on sagedane kaebus, mille põhjuseks võib olla vähene liikumine, kestev istumine, ravimite kõrvalmõju, sülje kadu liigse süljevoolu tõttu, haiguse tõttu muutunud soolemotoorika.

Oluline on dieedi muutmine:

  • Vedelikuhulk peab olema piisav – 1,5 liitrit päevas. Soovitav iga söögikorra juurde 2 tassitäit vedelikke. Lisaks juua söögikordade vahele.

  • Igapäevane toit peab sisaldama küllaldaselt kiudaineid (täisteratooted, riis, mais).

  • Kasutada kerge lahtistava toimega toiduaineid (punapeet, mustad ploomid, maasikad, melon, küüslauk, õunad).

 

Dieedi kõrval on tähtis füüsilise aktiivsuse suurendamine. Regulaarsele sooletegevusele aitavad kaasa rutiinsed tegevused: hommikune vedelikutarbimine tühja kõhuga, siis söömine ja seejärel tualetiskäimine. Vajadusel kasutada nõrgemaid lahtisteid.

Loe pikemalt

 

Koostatud/Ajakohastatud 06.08.2021